Veel olen laps,
kes päiksekiiri püüabja virveid veel.
Mind tuulehoogki nimepidi hüüab
nii tihti veel.
Veel olen laps,
kel, nähes lepalindu,kõik meelest kaob,
pilk haarab õhku, silmad täis on induja süda taob.
Veel olen laps,
kes kõige järel ruttab,
mis särav näis,
kes näoli maas üht õit võib taga nutta,
peod lilli täis.