Ja kohe ongi jôulud!

Ilusad jôulupühi teile kôigile! Sööge paksuks! ;D

Poiss vaatas tüdrukut.
Tüdruk vaatas lage. Poiss soovis nii väga teada, mis tüdruku peas toimub. Tüdruk vaatas lihtsalt lage ja ei mõelnudki midagi. Kui, siis mõtles ta sellele, et keegi peaks selle ruumi lage värvima.
Poiss lihtsalt vaatas, ei öelnud midagi. Teda juba väga piinas tüdruku mõttemaailm. Tüdrukul jäi kael valusaks ja ta ei vaadanud enam lage. Ta pööras oma pilgu poisile.
Poiss pööras pilgu ära. Ta ei tahtnud, et tüdruk teaks, et ta teda vaatab. Aga tüdruk teadis. Ta tundis poisi suurte hallikassiniste silmade pilku oma näol, oma juustel, oma ripsmetel. Poiss vaatas seinale, ta ei tahtnud vaadata tüdruku põhjatutesse tumepruunidesse silmadesse. Poiss teadis, et kui ta nii teeb, teab tüdruk automaatselt, ühe hetkega, millele poiss mõelnud oli.
Tüdruk vaatas nüüd poissi. Poisi kord oli mujale vaadata. Tüdruk vaatas poisi pöidlaküünt. See oli maailma täiuslikem pöidlaküüs. Tegelikult ei olnud selle juures midagi erilist. See oli lühike, küünenahk ümber katki ja vertikaalsed valged jooned sees. Aga see oli kõige ilusam pöidlaküüs. Tüdruk mõtles, miks poiss küüsi närib.
Poiss vaatas seina ja mõtles, miks tüdruk peab nii ilus välja nägema. Tema pikad heledate triipudega juuksed, tema lõputuna näivad mustad ripsmed, millele enne olid langenud lumehelbed. Poiss arvas, et maailmas ei saagi olla täiuslikumat vaatepilti kui lumehelbed langemas tüdruku ripsmetele. Ohh, ohkas ta endamisi.
Tüdruk vaatas poissi ja mõtles, miks viimane ohkab. Küsida ta siiski ei tahtnud. Vaikus oli ilus. Või valus, kuidas võtta. Poisil hakkas igav vaadata seda üht laiku seinal ja ta vaatas akna poole. Aknast paistis pimedus, ei midagi muud. Pimedus nagu talvel ikka.
Kuid see pimedus tundus nii kaugel neist, sellest ruumist, sellest kooruvast värvist lael, sellest helesinisest tapeedist seinal. Tüdruk vaatas ka aknast välja, ta tahtis, oi, kui väga tahtis teada, mida poiss seal nägi. Kuid tüdruk ei näinud midagi peale pimeduse. Pimeduse, mis lämmatab kõik. Mattes oma teel pimedusse majad, aiad ja katused. Koerad, kassid ja linnud.
Kuid see pimedus polnud hirmutav, hoopis mingil kummalisel kombel lohutav. Selles külmas talveõhtus oli midagi nii armast, midagi nii sooja, midagi erilist. Tüdruk vaatas poissi. Poiss vaatas tüdrukut. Nad ei öelnud sõnagi. Lihtsalt vaatasid üksteist.
Tüdruk naeratas. Vaid viivuks. Kuid sellest piisas. Poiss naeratas vastu. Ka vaid hetkeks, kaduvväikseks ajaühikuks. Tüdruk keera pilgu ära. Poiss vaatas jälle tüdrukut. Tüdruk vaatas nüüd uuesti poissi. Ja naeratas jälle. Seekord veidi pikemalt. Umbes kaheks sekundiks. Poiss vaatas tüdruku silmadesse ja naeratas talle uuesti. Ja vaatas kiiresti mujale. Ükskõik kuhu, peaasi, et mujale.
Tüdruk naeratas omaette. Sellist tobedat, kõige õnnelikuma inimese naeratust. Poiss vaatas tüdruku naeratust ja hakkas naerma. Südamest. Tüdruk sai aru, et ka tema võib nüüd naerda. Ja naeris. Nad naersid ja naersid ja naersid.
Pimedus akna taga muutus kaduvväikseks. Naer täitis kogu ruumi, kõik värvipraod laes ja tapeedimullid seinal. Kõik lambipirinid, kapid ja hiireurud. Poiss vaatas tüdrukut. Tüdruk vaatas poissi. Vaikus oli lõhutud. Igaveseks. Ja naerda oli hea. Oi, kui hea.

kuldsed sônad!

Kadi sier (16:44):
oot oot kuidas kuidas
Kadi sier (16:45):
ma ei jõudnud su mõttega kaasa :D
Anni. (#) sier (16:45):
mis môttes
Kadi sier (16:45):
noh ma ei saanud aru :D
Kadi sier (16:45):
su eesti keel longab!!
Kadi sier (16:45):
:D
Anni. (#) sier (16:45):
aa ma môtlesine et teed siis kui ma tagasi tulen noh
Kadi sier (16:45):
ei tegelt, ma ei saanud su mõttest aru :D
Kadi sier (16:45):
noh..aga kuhu ma selle toon?
Kadi sier (16:45):
lennujaama?
Kadi sier (16:45):
_:D
Anni. (#) sier (16:45):
ei minu koju
Anni. (#) sier (16:45):
:D
Kadi sier (16:46):
mm..millal?
Kadi sier (16:46):
ei ma ei saa aru
Kadi sier (16:46):
:P

oh jôuluaeg, oh jôuluaeg...
ongi käes juba. Nädala pärast on täiesti jôuluvana ukse taga.
Olen veidike haige, mandlid on jube valusad ja tohutu nohu.
Aga reedel käisime Indika pool- "peol". Tegelikult oli see lihtsalt ôhuta ruumis istumine ja joomine. Null norrakat. Kôik olid kusagilt üle maailma. Ameerikast, Peruust, Saksamaalt, Venemaalt, Gambiast, Sri lankalt, Moldovast, Lôuna-Aafrikast, Taanist. Väga internatsionaalne seltskond.
Natuke oli lôbus kaa, aga see polnud üldsegi mingi PIDU, nagu selles môttes. Ja kôik pidid varakult ära minema, sest reede sôidavad bussid ainult kella 12-ni. AGa ônneks oli see koht minu kodule suht lähedal, seega mina pidin ainult kôndima sinna ja tagasi.
Laupäeval olin mingi mega haige. Algul pidid Theresa ja Sonja ja Levke minu juurde tulema, aga ma ütlesin, et ma ei suuda küll midagi toredat teha, oleks nagu kiviga pähe saanud. Seega ainult Levke tuli. Ja hea sôbranna toob teisele sôbrannale taskurätikuid. Sest ma ju olen haige. Ja tegime nats nachosi ja vaatasime telekast filmi ja passisime niisama.
Pühapäeval käisime Stavangeri tenniseklubis Andrease finaali vaatamas, ta vôitis kaa. Ja siis me koristasime mängutuba, nii kell 2alustasime ja kell 11 lôpetasime. vahepeal käisime poolteist tundi söömas vanaema juures. APpi kui palju môttetuid asju ikka siin toas on. Nüüd on need vähemalt kôik kastides ja toas on vähemalt ruumi liikuda. Natukeseks ajaks vähemalt.
Ega vist muud midagi, varsti ongi jôulud ja lund ei ole üldse. Ja mingit jôulutunnet ka pole kui lund ei ole ju. :(
Aga tuleb siis seda tunnet kuidagi tekitada, peab môtlema kuidas.
Täna sain pakikalendrist veinipudeli jälle, head päkapikud mul ju! ;D

Rahulikku jôuluaega! :)

Hellôu hellôu!

Mu pere on puhkuselt tagasi ja olen tagasi oma reaalses elus. Juba jôudsin ära harjuda rahu ja vaikusega. Nii hea oli ikka olla ise oma aja peremees. Naine ikka.
Reede ôhtul käisime Levke ja Martiniga kinos. Vaatasime superbadi. Jube naljakas oli.
Enne kino käisin Martinil külas, vaatasime telekat ja rääkisime niisama lolli juttu. Peale kino sôitis Levke mu koju ja olime veits aega siin. See oli täiesti öösel kella 1 ajal. Kell 2 sain magama ja laupäeva hommikul kell 9 ärkasin üles, sest pidin väikest Adelet hoidma paar tundi. Ja siis sel samal päeval tuli mu pere tagasi.
Ja sain Adele hoidmise eest superhüpervägeva käekella. Käisime eelmisel esmaspäeval Kristiniga koos poes ja siis ma lihtsalt näitasin talle, et see on nii vägev. Ja siis ta kinkis selle mulle. :) Väga ägee! Nüüd ma olen niii tuus!
Pühapäeval läksime sakslastega ja Martiniga jôulumarketile. Jôle market oli küll ju. Vanalinnas olid môned majakesed lahti, et sai sisse minna ja kohvi juua vôi paar küünalt osta. Täielik pettumus, me kujutasime ette, et asi on ikka vôimas ja värki. Kôige ilusam asi oli see, kui nägime-kuulsime kuidas üks koor jôululaule laulis.
Pärast istusime kusagil kohvikus ja mina sôin juustukooki ja jôin kakaod vahukoorega. Hea oli, aga pärast oli süda paha, sest asi oli liiga magus mu jaoks.
Ei jah muidu oli tore! :)
Eelmisel nädalal pakkisin lastele jôulukalendri jaoks kingitusi, nad saavad iga päev mingi pisikese pakikese. Noh mis nii pisike, vahel saab isegi x-box mängu...
Ja eile Astrid ütles mulle, et mulle on ka kingitused iga päev. Päris räige ju! Ma küll ei osanud seda oodata. Ma ostsin omale jôulukalendri paar nädalat tagasi ja olin ônnelik oma sokolaadidega. Aga nüüd saan iga päev kingitusi. Juba ootan jôule kaa! Tundub tore aeg olevat! :)
Kahju on aga see, et lund pole ja ôiget jôulutunnet on raske saada. Kôik dekoratsioonid tunduvad üleliigsed...


Ilusat jôuluaega teilegi!