Tere!
Selle nädala märksôna on selgelt teada- Töö. Töö, töö, töö. Kuna Johann oli esmaspäevast saati haige ja ei saanud lasteaeda minna, siis pidin temaga terve see aeg kodus istuma. Seega olen juba peaaegu 10 tundi töötanud rohkem kui sel nädalal peaks. Ja ma vôin öelda, et see nädal pole minu jaoks kaugeltki veel läbi. Täna, reedel, pidi olema minu VABA päev. Sest muidu on pühapäeval, aga kuna pean laupäev ja pühapäev töötama, siis pidi täna vaba olema. Jah, paistab, et siin tähendab vaba seda, et su päev algab tavalisest varem- seega kell 7, et teha hommikusöök jne. Seega tavalised toimetused. Kuna päev pidi olema VABA, siis otsustasin ise, et lähen teen oma lisatööd- koristan ühe inimese maja. Ja peale seda pidin minema sôbranna juurde tal pead värvima. Kui olin peaaegu koristamise lôpetanud, siis mulle helistati, et Johannil on jälle palavik ja ta tuleb lasteaiast koju. Seega peaksin olema temaga nii kaua, kuni vanaema koju tuleb, et siis tema vôtab lapse. Ema ja vanem poiss on Oslos, täna läksid ja pühapäeval tulevad. Kiirustasin siis nii ruttu koju kui sain. Leppisin veel sôbrannaga kokku, et lähen hiljem tema juurde. Lisainfoks veel see, et koju minek vôtab kôik kokku tund aega. Peaaegu jooksin, sest vanaema pidi lapse koju tooma ja ise tööle tagasi minema. OOtasin siis kodus, keegi ei helistanud kaa. Ja laps ei tulnudki, tuli hoopis vanaemaga koos ôigel ajal. Ma siis môtlesin, et okei ma siis lähen nüüd hiljem sôbranna juurde. Ja vanaema teatas, et ma vôib olla toon Johanni vahepeal siia, kui mul on vaja poodi minna, et ma ei saa teda kaasa vôtta. Ja siis nii muuseas küsis mu käest, et kas mul on plaane kaa. Ja ma ütlesin, et tegelikult on küll, et ma pidin minema Sôbranna juurde. Ja siis ta hakkas sokkima jne. Ma ûtlesin, et kui ma praegu läheks siis ma oleks tunni aja pärast seal ja tagasitulek vôtaks ka tund ja sealolek kaa, et siis ma ei jôuaks tagasi kui ta poodi tahab minna. Ja siis ta küsis, et kas sa ôhtul ka midagi plaanid, nagu välja minna vms. Ma ütlesin, et ei saa plaanida ju väga hilja peale, sest ööbussid käivad ainult laupäeviti. Ja siis ta läks minema ja ütles mulle, et ma siis vôtan sinuga ühendust kui mul sind vaja läheb. Nagu mida iganes eksole! Mul polnud mingi sônaôigust, lihtsalt otsustati kôik minu eest ära. Ta ütles mulle veel nii, et noh siis sul ongi rahulik ôhtu. Kurat, mul pole 2 nädalat vaba päeva olnud. Normaalne asi vôi?!?!
Jah, see on mu VABA VABA VABA päev!
Ma leiutasin omast kogemusest uue definitsiooni sônale "flexible"- see tähendab seda, et sa töötad kogu aeg ja sul ei saa olla eraelu. Just niimoodi olengi ma tööl- ma olen flexible. Aga paistab, et eri inimestel on sellele sônale VÂGA erinevad tähendused.
Soovitud kôigile, oma kogemustest: kui te lähete kuhugi tööle, siis tehke algusest peale selgeks kindlad reeglid. Kindel tööaeg ja asjad, ja olge selles suhtes jäik, ärge andke järgi. Ja osake öelda sôna EI. Mina olen teinud kôik vastupidi. Vôib olla seepärast, et olen liiga pehme iseloomuga ja tahan kôigile head, aga selle headusega ongi see lugu, et paraku olen ise seisus, kus tunnen tihti tüdimust ja ônnetut olekut. Nii palju siis vingumisest, aga no siuksed asjad ajavad ju närvi.
Ja närvi ajab ka see, kui laps ei vôta korralikult oma rohtu ja teda peab 3 tundi taga ajama. Lôpuks on närvid täiesti läbi ja tuju paha. AGa ta lihtsalt jookseb eest ära ja karjub ja hoiab suud kramplikult kinni ja kätt ka suu ees. No mida iganes eks, ega mina haige pole! Aga katsu sa sellele väikesele inimesele seda selgeks teha.
Käisin eile ja üks päev enne kaa ühes väga ilusas ja erilises kohas. See on tegelikult täiesti tavaline künkatipp. Aga sealt on niiiiiiii ilus vaade. Näeb ikka päris palju ümbruskonda. Valges näeb sealt väga palu maju ja pimedas on näha suurepäraseid linna tulesid. See on lihtsalt fantastiline. Ja valges näeb ka mägesid ja vett. NIIII ilus. Ja siis ma môtlesin eile veidi kui seal olin. Môtlesin, aga valu ei teinudki:P Ma môtlesin, et tegelikult on imelik, et mu ümber on nii palju maju ja niii palju inimesi ja ikkagi tunnen end vahel üksi. Nagu kôik lihtsalt elavad minust mööda. Ja üldsegi on imelik, et maailm on ju niiii suur ja et mul on just NEED sôbrad. Mitte teised. Ja et ma olen just eestlane, mitte näiteks prantslane. Ja imelik, et maailmas on inimesed, kes räägivad täiesti erinevaid keeli nii, et nendest tegelikult pole vôimalik üldse aru saada. Teistel rahvustel muidugi. Aga samas on olema üks keel, mida peaaegu kôik räägivad ja saavad aru. Inglise keel. Et mina olen eestlane ja mu vestluskaaslaseks on sakslane, me kumbki ei räägi oma keelt, aga ometi môistame me üksteist suurepäraselt. Täiesti veider lugu. Ja nii edasi ja nii edasi. Imelik on see elu ikka, kui vôtta aega ja selle peale môelda.
:) päikest teie ilusasse päeva! Meil päikest pole!