Jah, Anni teebki kôike!
Ta koristab, peseb, triigib, hoiab lapsi, teeb süüa, käib poes, hoiab teiste lapsi kaa, laseb enda peale karjuda ja vahel on ta ka lasteaia kasvataja. Nagu täna. Jah, just nimelt MINA. Lasteaiakasvtaja/söögitädi. Nimelt Johann Martini lasteaias oli 4 töötajat haiged ja nad kutsusid, et äkki ma saaks minna. Mitte et ma just selle kône ajal end magamasättisin uuesti, aga jah. Nôustusin, sest Anni ei oska kunagi EI öelda. Ennast ajab ka vahel närvi, aga seekord ei ajanud. Läksin ootuspäraselt ja rôômuga. Et saan kellegile kasulik jälle olla. Oli päris tore päev seal. Kohe tehti ametlik leping ja värki. Ja päeva lôpus nad küsisid, et kui veel vaja on, kas saan veel minna. ûtlesin jah, oli ju päris tore. Ja terve päeva rääkisin norra keeles, seda pole enne juhtunud.
Uskumatu, et 6 kuud tagasi ei kujutanud ma ettegi, et hakkan sellest hirmsast keelest aru saama ja seda veel ise rääkimagi. See oli ilmselgelt välistatud- aga nüüd, saan enamjaolt aru ja räägin ka veidi.
Kuigi viimasel ajal on mulle imestusega öeldud, et ma olen ainult 6 kuud olnud ja räägin nii hästi keelt. ISe muidugi seda ei usu. Ehk ongi endale kôige raskem selgeks teha, et ma teen midagi hästi kaa.
Igatahes nüüd Astrid ütles mulle, et ma môtleks sellele, kas ma ei tahaks ühe aasta veel siin töötada, lasteaiakasvatajana nt, et nad teenivad päris palju ja saaks kôrvale panna vôi nii. Et ma môtleks selle peale...
Eks ma siis môtlengi!
Jäängi môtlema...