Poiss vaatas tüdrukut.
Tüdruk vaatas lage. Poiss soovis nii väga teada, mis tüdruku peas toimub. Tüdruk vaatas lihtsalt lage ja ei mõelnudki midagi. Kui, siis mõtles ta sellele, et keegi peaks selle ruumi lage värvima.
Poiss lihtsalt vaatas, ei öelnud midagi. Teda juba väga piinas tüdruku mõttemaailm. Tüdrukul jäi kael valusaks ja ta ei vaadanud enam lage. Ta pööras oma pilgu poisile.
Poiss pööras pilgu ära. Ta ei tahtnud, et tüdruk teaks, et ta teda vaatab. Aga tüdruk teadis. Ta tundis poisi suurte hallikassiniste silmade pilku oma näol, oma juustel, oma ripsmetel. Poiss vaatas seinale, ta ei tahtnud vaadata tüdruku põhjatutesse tumepruunidesse silmadesse. Poiss teadis, et kui ta nii teeb, teab tüdruk automaatselt, ühe hetkega, millele poiss mõelnud oli.
Tüdruk vaatas nüüd poissi. Poisi kord oli mujale vaadata. Tüdruk vaatas poisi pöidlaküünt. See oli maailma täiuslikem pöidlaküüs. Tegelikult ei olnud selle juures midagi erilist. See oli lühike, küünenahk ümber katki ja vertikaalsed valged jooned sees. Aga see oli kõige ilusam pöidlaküüs. Tüdruk mõtles, miks poiss küüsi närib.
Poiss vaatas seina ja mõtles, miks tüdruk peab nii ilus välja nägema. Tema pikad heledate triipudega juuksed, tema lõputuna näivad mustad ripsmed, millele enne olid langenud lumehelbed. Poiss arvas, et maailmas ei saagi olla täiuslikumat vaatepilti kui lumehelbed langemas tüdruku ripsmetele. Ohh, ohkas ta endamisi.
Tüdruk vaatas poissi ja mõtles, miks viimane ohkab. Küsida ta siiski ei tahtnud. Vaikus oli ilus. Või valus, kuidas võtta. Poisil hakkas igav vaadata seda üht laiku seinal ja ta vaatas akna poole. Aknast paistis pimedus, ei midagi muud. Pimedus nagu talvel ikka.
Kuid see pimedus tundus nii kaugel neist, sellest ruumist, sellest kooruvast värvist lael, sellest helesinisest tapeedist seinal. Tüdruk vaatas ka aknast välja, ta tahtis, oi, kui väga tahtis teada, mida poiss seal nägi. Kuid tüdruk ei näinud midagi peale pimeduse. Pimeduse, mis lämmatab kõik. Mattes oma teel pimedusse majad, aiad ja katused. Koerad, kassid ja linnud.
Kuid see pimedus polnud hirmutav, hoopis mingil kummalisel kombel lohutav. Selles külmas talveõhtus oli midagi nii armast, midagi nii sooja, midagi erilist. Tüdruk vaatas poissi. Poiss vaatas tüdrukut. Nad ei öelnud sõnagi. Lihtsalt vaatasid üksteist.
Tüdruk naeratas. Vaid viivuks. Kuid sellest piisas. Poiss naeratas vastu. Ka vaid hetkeks, kaduvväikseks ajaühikuks. Tüdruk keera pilgu ära. Poiss vaatas jälle tüdrukut. Tüdruk vaatas nüüd uuesti poissi. Ja naeratas jälle. Seekord veidi pikemalt. Umbes kaheks sekundiks. Poiss vaatas tüdruku silmadesse ja naeratas talle uuesti. Ja vaatas kiiresti mujale. Ükskõik kuhu, peaasi, et mujale.
Tüdruk naeratas omaette. Sellist tobedat, kõige õnnelikuma inimese naeratust. Poiss vaatas tüdruku naeratust ja hakkas naerma. Südamest. Tüdruk sai aru, et ka tema võib nüüd naerda. Ja naeris. Nad naersid ja naersid ja naersid.
Pimedus akna taga muutus kaduvväikseks. Naer täitis kogu ruumi, kõik värvipraod laes ja tapeedimullid seinal. Kõik lambipirinid, kapid ja hiireurud. Poiss vaatas tüdrukut. Tüdruk vaatas poissi. Vaikus oli lõhutud. Igaveseks. Ja naerda oli hea. Oi, kui hea.